Loewenschede torni ajalugu

Tallinna linnaline asula kujunes kindluse ordulinnuse ja piiskopi residentsi ümber välja 13. sajandi keskpaigaks, kuid täpsemad allikad nende varaste asulate iseloomustamiseks puuduvad.

Eeldused konkreetse linnamüüri lõigu ja selle tornide tekkeks lõi olukord mis valitses Tallinnas XIV sajandil. Vaja oli linna kindlustada naabrite ja ka oma endisi vabadusi tagasi ihkavate eestlaste vastu. Õnneks on meie ajani säilinud ohtralt tolleaegsid ürikud.
Sealt võimegi välja lugeda, et aastal 1310 esitas Tallinna raele oma volikirja Taani kuninga Erik Menvedi saadik, sõjaasjatundja Johannes Kanne (Jens Kande) Tema konkreetsetsetest ülesannetest Tallinna raele seisis ühe punktina naistsisterlaste Mihkli kloostri territooriumi ühendamine linnaga. Kohe peale seda asuti ehitama müüri mis esialgu jooksis praegusest asukohast Loewenschede torni poolt linna poolt ühendades otse Kuldjala torni ja Köismäe torni. Müür jooksis otse kloostri tagant ja linnal oli sinna piiratud juurdepääs. See tõttu rajati aastal 1372 uus müürikaar mis jooksis läbi kloostri loodepoolse maaala(nn. Nunnakopli). Loodud müürilõigule rajas raehärra Winant Louenschede tollel ajal ainulaadse Tallinna esimese neljakorruselise ringmüüritorni. Loewenschede I torn valmis aastal 1373. Torn oli välisläbimõõduga 10.7m ja müürid olid I korrusel 1,55m paksud. I Torni üldkõrguseks torni taldmikult arvestades oli 15,5m. Ehitatud vastu linnamüüri toetus torni ülemine linnapoolne osa müüri rinnatisele. Torni pääses linnamüüri kaitsekäigult mis on säilinud niššina praeguse torni II korrusel. Torni 2 ja 3 korrusel oli 5 omapärase võlvsillutisega laskeava, millesarnaseid teistes Tallinna tornides ei kohta.
Aastatel 1432 … 38 valmis Loewenschede II. Siis tugevdati peamiselt torni nõrka ülaosa ja vähedati torni linnapoolset avatust.
Loewenschede III (1455- 1456) ehitusjärgus kaeti ülemised laskeavad kaarsillutisega. Torni linnapoolne lahtine külg ehitati kinni. Sissepoole lisati uus sisevooder millega torni seinapaksus suurenes I korrusel 2,3meetrini. Sisevooder sulges teise korruse laskeavad v.a põhjapoolne. Torni kõrgus kasvas taldmikult arvestades 24,2m olles tollel ajal Tallinna kogukamaks linnatorniks, mistõttu nimetati teda peale esialgse nime kõrvale jäämist lihtsalt ”Suureks torniks” Loewenschede III kivikonstruktsioonid on alates 4 korrusest hästi säilinud. Ruumi eenduvas seinas on neli avarat püstküüliku kujulist laskeava. Ruum on kaetud silindervõlviga mis kandis enda peal rasket veekindlat lage koos heiterelvade ja moonavarudega. Loewenschede algne platvormikorruse põrand ei ole säilinud, tema kunagist olemasolu tähistavad tüüpilised jäljed torni 5ndal korrusel.
Millal Loewenschede torn on sai tornikiivri pole teada aga 1738 aastast pärit ülesmõõtmisjoonistel on see olemas.

Peale kaitseehitusliku funktsiooni kaotamist hakati torni 18saj. Viimasel veerandil aktiivselt ümber ehitama elukorteriteks. Seetõttu lammutati 3 alumise korruse ulatuses sisevooder(Loewenschede III). Meile on teada et juba aastal 1842 kasutab torni tuletõrje-meister Barth eluruumidena. Tänapäeva mõistes torni 2 ja 3 korrust. Ka 1870a. kasutab torni, mille kiviosad ja katus on heas seisukorras, tuletõrje-meister Wagner.

Kui Eestimaa Kubermanguvalitsuse ehitusosakond küsis 1870. a. Tallinna rae arvamust linnakindlustuste muinsusväärtuse kohta vastas raad, et ” ...kuigi linna ringmüür muinsusmälestisena märkimisväärne ja huvitav on, väärivad säilitamist tõeliselt ainult Suur Rannavärav ja Harju värav, Pikk jalg ja endine Viru värav …. aga muu ei oma säilitamisväärset väljanägemist ja takistab ainult liiklust. Linn ei tunne ringmüüri säilitamise vastu mingisugust huvi...mida varem nad kõrvaldatakse, seda kasulikum on see liiklusele.”

Kas siis või juba varem ehitati torni sisemus ümber mitmete vaheseintega ja laskeavade asemele tekkisid arhitektuurselt mittesobivad ruutaknad.

Aastatel 1969 – 1970 teostatud restaureerimistöödega likvideeriti torni avariiohtlikus: torni sisemusse rajati raudbetoonkarkass koos torni ülemisi korrusi hoidvate toepostide ning vahelagedega. Taastati torni korruste algsed gabariidid ja laskeavade süsteem.

Aastatel 1983 – 1984 teostatud restaureerimistööde käigus sisustati torn loodava arhitektuurimuuseumi ekspositsiooni tarbeks. Muuseum asus tornis 1991 – 1996 aastani.
Peale arhitektuurimuuseumi väljakolimist oli tornil mitmeid rentnikke.

Aastast 2009 alustas Loewenschede tornis tegevust MTÜ Asuuritorn. Keraamikakeskuseks kohandamise käigus taasavati sissepääs tornide väljaku poolt ja paigaltati torni alumise 3 korruse vahele keerdtrepp.

Kasutatud kirjandus:
Zobel Rein 1980 „Tallinna keskaegsed kindlustused“,
Tallinna kultuuriväärtuste ameti arhiiv,
Tamm Jaan 1984 „Restauraatorid vanas Tallinnas“